Materjalid

Werbeck-laul ehk Häälevabastamise kool.                            Sinikka Mikkola

Valborg Svärdström-Werbeck nimetas oma laulukooli häälevabastamise kooliks (sks k Die Schule der Stimmenthüllung). Sõna Enthüllung viitab sellele, et inimesel on hääl, mida on võimalik õppida katetest vabastama, kui end koolitada. Seega pole tarvis koolitada mitte häält, vaid inimest. Inimene vajab äratundmist, kuidas vabastada oma hääl takistustest, mis ei lase sellel vabalt kõlada ja seisavad justkui tee peal ees. Selline teadmine polnud mõni aastasada tagasi inimestele tarvilik, sest siis osati veel vaistlikult õigesti laulda. Minnes ajaloos veelgi kaugemale, jõuame aega, kui inimkond oli laulu maagilisest jõust teadlik. Tänapäeval valitseb sellel alal segadus. Oleme kaotanud võime mõista omaenese vaistu, selle asemel juhib meid intellektuaalne mõtlemine. Samuti puuduvad meil uudsed mõisted selle kohta, mida kogeme.

Kuna Valborg Svärdström-Werbeck kaotas oma hääle, oli ta sunnitud seda algusest peale uuesti arendama hakkama ja sealjuures sai ta loota vaid iseendale. Saatuselööki võttis ta kui arenemisvõimalust. Sisemise kuulamise abil avastas ta uuesti oma lapsehääle ja lasi end sellel juhatada. Tema hääl puhkas, ta sai tagasi eneseusalduse, lõi mõisted ja struktureeris oma kogemused. Sellisel moel sündis häälevabastamise kool. Sellega ei teinud ta vähemat, kui külvas inimkonna arengu põllule uue seemne. Seemne, millest võib kasvada aimamatult suur taim.

Andekusest sõltumata võivad selles koolis kõik õppida – iga inimene, kes tahab, võib oma lauluhääle leida. Üsna kiiresti kogetakse, et inimene on ebatäiuslik pill. Peame alustama pilli ehitamist, mis kestab seitse aastat. Seejärel saab hakata laulma. Seitse aastat kulub kõigi keharakkude uuenemiseks. Seitse aastat käsitööd! Selle mõttega pole nüüdisaja tulemustele suunatud inimesel kerge leppida.

Inimesel tekib suur sisemine lahkheli. Kui siiski jagub julgust peale hakata, asendub esmane eesmärk peagi uuega. See on justkui mägironija teekond: usutakse, et silme ees kõrguv mäetipp ongi kõige kõrgem, aga kui see on vallutatud, mõistetakse, et järgmine on veel kõrgem. Mõne aja pärast saab harjutamisest omaette eesmärk. See on protsess, kus üks kutsub teise esile. Hakatakse mõistma seoseid, tervist, inimest ja elu. Lauluhääle vabanemisega areneb ka isiksus. Tuleb harjutada, et oma hääl vanglast vabastada, mille ise loonud oleme. Selles protsessis on võimalik kogeda, kuidas siseneda voolu – intuitsioonivoolu, mida võib usaldada ja mis meid edasi kannab. Inimene saavutab siis iseseisvuse töötamisel, hakkab ise harjutusi looma ja temast saab iseenda õpetaja. See intuitsioonivoog juhib meid järjest sügavamale kuni meie olemustuumani. Seal on ka laulu allikas. Seetõttu pole ka raske mõista kartust ja hirmu, mida laulmine endaga kaasa toob, sest hääl, mis sellest allikast välja voolab, on täiesti alasti. Inimene näitab, kes ta on.

Vaatame lähemalt kolme töövaldkonda, millega tuleb tegeleda, et ehitada kasutuskõlblikku instrumenti: hingamine, häälikute moodustamine ja kuulamine (sks k das Lauschen).

Hingamisest

Valborg Svärdström-Werbeck nimetas oma hingamisharjutusi hingamise unustamise harjutusteks. Terve hingamine toimub alateadlikult. Selleks ei ole vaja harjutada. Kõik toimub iseenesest. Praeguses elus ei saa hingamine tihti terveks areneda, vaid tõuseb sellisele tasandile, kus ta ei ole enam terve. Hingamine muutub teadlikuks. Pinnapealne hingamine häirib ja koormab meid meie endi teadmata.

Kui inimene areneb vastsündinust täiskasvanuks, siis areneb samas rütmis ka hingamine. Tingimused, milles lapsed tänapäeval üles kasvavad, enamasti seda arengut enam ei toeta, pigem takistavad seda. Täiskasvanud, kes lapsele lähedal seisavad, peavad mõistma, kuidas lapse elu nii kujundada, et hingamise arengut toetada. Selleks peame vaatlema hingamist laiemas perspektiivis: pendli rütmiline liikumine kahe pooluse vahel loob hingamise – näiteks rütmiline elu päeva ja öö, töö ja puhkuse vahel. Valu ja rõõm, naer ja nutt moodustavad hingamise, kui mõlemat lubada. Teised näited on andmine ja vastuvõtmine või üksildus ja osadus inimestega.

Kui laps kasvab teismeliseeani keskkonnas, mis aitab tal õppida õigesti hingama, siis võib hingamisprotsessi vajalik süvenemine ka tõesti toimuda. Enamikul juhtudel see aga ei toimu. Nii saab laps täiskasvanuks, kelle hingamine on liiga pinnapealne. Ent hingamine on meie elus kõige tähtsam tervise eeltingimus. Kui hingamine ei toimu täiuslikult, pole see võimalik. Tagajärjed on haigus, masendus ja suuna kaotamine.

Terve hingamine puhkab sügaval kõhus, mis moodustab sellele omamoodi anuma. Lihased on elastsed ja liiguvad rütmiliselt kord sirutudes ja seejärel kokku tõmbudes. Kui see ei toimu iseenesest, peame sellele kaasa aitama. Valborg Svärdström-Werbeck arendas välja kõhulihaste harjutused, kuid kuna praegu on probleem suurem kui sada aastat tagasi, vajame olukorra parandamiseks juba uusi harjutusi. Imeline abi selleks on lauldavad kaashäälikud.

Kaashääliku moodustamiseks ei piisa ainult suu ümber asuvatest lihastest. Neil on vaste ka kõhupiirkonnas. Kui alustame nendega tööd, mõjub hääle virgutav jõud koos heliga sissepoole ja hingamise taastumine saab alata. Sellel on palju tulemusi: sirgem kehahoiak, parem tervis, rõõmsam põhimeeleolu, parem õppimisvõime ja vabam lauluhääl, kui nimetada mõnda.

Terved, õigesti toimivad hingamislihased on alus loomulikule hingamisvoolule, mis on hädavajalik takistusteta kõla saavutamiseks. Hingeõhk on nagu meri ja kõla justkui voogudel triiviv paat. Mere panevad liikuma meie kõhulihased. Kõhulihaste peenmotoorne valitsemine tekitab täiustatuma hingeõhu voolu. See omakorda on suuteline kandma peenemaid kõlanüansse. Tundlik hääl suudab arvestada ümbruse kõlavärvidega. Sellepärast kõlab tundlik hääl erinevalt tðello või flöödi saatel, B-duuris või A-duuris. Kunstiline töö omandab loendamatul hulgal uusi nüansse ja muutub enneolematult inspireerivaks.

Tööriistadest

Kui vaatleme inimest kui ebatäiuslikku pilli, mida saab teha kasutuskõlblikuks, vajame tööriista, millega teda ümber kujundada. Need tööriistad on kaashäälikud. Esialgu on võib-olla raske mõista, kuidas kaashäälikutega töötamine laulu vabamaks muudab. Meie ajal on häälikud kaotanud oma sügava tähenduse. Neid mõistetakse kui märke paberil, mis üheskoos moodustavad mõiste, mille abil saame suhelda. Vanade kultuuride tarkuse järgi on häälikutel loov jõud. Seda loomisjõudu kasutamegi pillide tegemisel. Kaashäälikutel on võime kutsuda meie organismis esile muundumisi: kõva muutub pehmeks, vormitu omandab vormi, paisu taha kuhjunu hakkab voolama jne. Töö käigus õpime ühtlasi neid kujundavaid jõude tundma, nii et tekib mõistmine, kuidas me neid kasutama peaksime. Meist saab käsitööline, kes mõistab, et naela seinalöömiseks vajame haamrit, mitte saagi. Tekib oskus valida õige tööriist. Siseneme maailma, mis kõnetab meie loovust. Loome omaenda harjutused. Selles jõudude maailmas tegutseme nagu keemikud: segame kokku, kombineerime ja saame reaktsiooni. Seaduspärad ilmutavad end.

Iga muutusega meie organismis vabaneb kõla, ka tunded. Teisenemine toimub vaid siis, kui see juhtub füüsilise keha abil, kui paneme lihased kaashäälikute abil liikuma. Kõla voolab sellesse piirkonda ja algab ravimisprotsess. Lihaskond arendatakse välja ja tekib võime seda täielikumalt kasutada. Ainult nii saavutame õige kõlamoodustamise. Kehaga töötades, või ka siis, kui lapsed ennast liigutada ja takistamata mängida tohivad, juhtub see loomulikul teel. Tendentside puhul, mis valitsevad praegu laste- ja noortekultuuris, läheb see kõik kaduma. Liikumisvaese elustiili juures lihased ei arene, emotsioonid stagneeruvad ja kõne- ning arusaamisvõime kahaneb. Selmet ise laulda, ainult kuulatakse muusikat ja tervis halveneb. Lapsed ja noored alles arenevad ning on veel vormitavas faasis. Täiskasvanu on liikumatum ja harjutamine nõuab rohkem pingutust. Sellepärast on äärmiselt tähtis lasta lastel mängida ja lauldes häälikutega töötada. Kogemus näitab, et kasvavat inimest saab lauluga selle sügavamas mõttes kiiresti ja kergel moel edasi aidata. Lapsed tunnevad need jõud endas taas ära, märkavad ravivat toimet ja saavad laulmiseks inspiratsiooni.

Tähelepanelikust kuulamisest

Just tähelepanelik kuulamine (sks k das Lauschen) aitas Valborg Svärdström-Werbeckil häälepaeltehalvatuse kriisist välja tulla – ta otsis end kuulates oma lapsehäält, mis liigutas end takistusteta helisedes nagu lapsed mängides.

Rudolf Steiner vaatles kõrva ja kõrisõlme kui seostatud organit, mille osad üksteist mõjutavad ja üksteisega ühendust peavad. Sel põhimõttel loodi lauluteraapia kurtidele lastele, mille käigus kasutatakse tervet osa – kõrisõlme ning see hakkab mõjuma haigele osale – kõrvale. Selle alusel on võimalik mõista, et ka viisipidamatus on puudujääk kõrva ja kõrisõlme ühenduse vahel. Häälevabastamise koolis saab see seotus kahe lahutatud ja samas kokkukuuluva organi vahel kiiresti selgeks. Peen kvalitatiivne töö, mida häälepaelte ja kõla kallal tehakse, avaldab mõju meie meeleorganile – kõrvale. Kuulamine muudetakse aktiivseks – see areneb ja muutub loovaks. Ka vastupidi – arendatud kuulamine suudab esitada suuremaid nõudmisi kõlatööle. Siin avardub muusikaline silmapiir. Selgub, et inimhääl on võimeline palju enamaks kui usuti.

Kõikidest meeltest on kõrval eriline võime tungida asjade olemusse ning saada heliseva sisemusest midagi teada. Nii on võimalik laulmise ajal huvitatult kuulates sillutada teed järjest sügavamale, saladusest saladuseni, kuni oleme jõudnud lätteni. Kui kõlab sellisel viisil vabastatud hääl, on see kui ilmutus teisest reaalsusest ja kõrv tunneb selle taas ära! Toimub tõeline kohtumine laulja ja kuulaja vahel – ei mängi mingit rolli, kas see oled sina või keegi kõrvalseisja. Selles kohtumises kogetakse armastuse seisundit. Seda kinnitab Goethe mõttetera: „Sinna, kus lauldakse, võid rahulikult elama asuda – kurjad inimesed ei laula!”

Pole tarvis kedagi veenda, et meie sotsiaalne koosolemine pole tänapäeval rahuldav. Niipea kui tekivad konfliktid, oleme üsna nõutud. Usaldus üksteise vastu on kahjustatud. Me ei taha näidata oma vigu ega võimeid, vaid varjame end õpitud fassaadi taga, mis sobib ühiskonnas kehtivate normidega. Kõik kannatavad selle tõsiasja tõttu. Meil on lausa karjuv vajadus sügavama osaduse järele ja samal ajal ei söanda me sellesse selle suunas liikuda.

On selgunud, et grupis harjutamine loob tugeva potentsiaali sotsiaalseks eluks. Teiste kõla kannab meid, saadakse muusikalisi kogemusi, mida pole üksi võimalik saada. Kõige enam avaldab muljet aga individuaalne harjutamine grupis. Areng toimub peaaegu märkamatult. Kui me ühe inimese harjutamist pealt kuulame, muudab see meid kiiresti. Varsti kaovad kõik harilikud hinnangud nagu hea ja halb, inetu ja ilus, andekas ja andetu. Ainus huvitav küsimus on: kuidas me edasi jõuame? Takistustest saab kõigi asi: laulmist harjutav inimene julgeb end rohkem avada ja kuulaja samastab end sellega. Mõjutame vastastikku üksteise elu ja eksistentsi. Raskuse ületamisel on ka vabanemine ja rõõm ühised. Uus tase saab kõlas kuuldavaks – see on omandanud uue mõõtme. Sedasi üheskoos harjutades on võimalik palju enam kõla avaldumisvõimalusi kogeda. See on enneolematult hariv.

Olen püüdnud kirjeldada mõningaid aspekte ja elamusi, mida olen oma lauluteel teada saanud. Astusin midagi aimamata häälevabastamise kooli ja olen ikka veel selle õpilane. Kui olin väike laps, oli laul minu jaoks jumalik. Kui kuulsin professionaalseid lauljaid laulmas, seadsin selle jumalikkuse kahtluse alla. Minu elamus vajus peagi unustusse. Kohates üsna juhuslikult oma õpetajat Jürgen Schrieferit – vaevalt kuu aega pärast Valborg Svärdström-Werbecki surma – polnud mul mõtteski lauluga tegelema hakata. Aga harjutamine äratas minus huvi. Lühikese aja järel meenus mulle mu lapsepõlveelamus. Laul ulatub dimensioonideni, kus koged teise tõelisuse lähedust. Selleks polnud vaja head lauluhäält, see juhtus vähehaaval harjutades. Just see on häälevabastamise koolis algupärane. Selle kaudu jõuab muusika meile kõigile lähemale. Me kõik saame selles osalistena oma muusikat luua ja seal harjutada.

Muusika on meie ajastu müsteeriumikunst. Sellega saame arendada võimeid, mis juhivad meid tulevikku. Kunagi varem pole olnud niipalju kättesaadavat muusikat. See peegeldab inimese alateadlikku igatsust ennast muusika abil või muusikas arendada. Häälevabastamise kool annab ilmselgelt oma panuse inimkonna järgmiseks sammuks.

Lõpetuseks tahaksin lisada väikese essentsi soome rahvuseeposest „Kalevala”. Rootsis elava soomlasena on mind huvitanud küsimus Soome missiooni ja panuse kohta maa kultuuriarengus. „Kalevalast” leidsin sellele küsimusele mõned vastused.

Väinämöinen on vana tark, kes viibis ka maailma loomise juures. Ta on laulja, kes tunneb loomissõnu enamiku asjade jaoks. Ta oskab laulda noore ja häbematu Joukahaise sohu ja sealt jälle välja. Elu jooksul päästab ta end laulu abil rasketest olukordadest. Leidub ka situatsioone, kus tal sõnad puuduvad, siis asub ta teele ja otsib neid sealt, kus nad on – suure vana nõia juurest. Väinämöinen on Kalevala maa vaieldamatu valitseja. Kui ta maha istub ja oma kandlel laulab, koguneb kogu loodu kuulama – nii loomad kui ka inimesed. Kõik nutavad, isegi tema ise. Üks pisar voolab tema põsele ja edasi habemele, sülle, veereb maha ja vette, sügavale pinnase alla. „Kes tooks pisara tagasi?” küsib Väinämöinen. Keegi ei vasta. Lõpuks annab üks part endast siiski märku. Ta sukeldub vette ja toob pisara tagasi. See on aga kuningate auks ja rahvaste igaveseks rõõmuks pärliks muundunud. Eepose lõpus ilmub neitsi Marjatta. Ta sööb pohlamarja, jääb sellest rasedaks ning toob poja ilmale. Väinämöinen märkab seda ja saab kurjaks. Ta saab aru, et sellest lapsest saab veel suurem kuningas kui tema. Ta võtab oma paadi ja sõidab Kalevala maalt minema ning ütleb: „Tulen tagasi siis, kui mind taas kord vajatakse.”

Väinämöisel oli vana aja tarkus asjade päritolust. Ta valdas loomissõnu ja laulis. Marjatta laps – Jeesuslaps – tuli teise jõuga – mina-jõuga. Meis on koos need mõlemad jõud. Kas pole Väinämöisel aeg nüüd tagasi tulla? Kas pole saabunud aeg, et neid mõlemaid koos mõjuda lasta? Mina koos alateadlikuga – et meile uuesti meenutada seda, mida juba teame: oleme jumala näo järgi loodud ja ka meis on olemas loomissõnad. On aeg mõista, et sõnal ja mõttel on jõud, mis võib asju muundada – luua. Et oleksime loojad, kes kannavad vastutust meie planeedi arengu ja püsimajäämise eest. Töö algab meist endist. Väikeses suudame muuta suurt. Pisike töö mõjutab kogu konteksti. Ja peale selle saame imepäraselt heliseva lauluhääle. Maad võib omale ette kujutada kui terviklikult kõlavat planeeti.